Bellingshausen ja meie

Iga mõne aasta järel tuleb nii Saaremaalt kui väljastpoolt mõtteid ja ettepanekuid kuulsa meresõitja Fabian von Bellingshauseni mälestuse väärikaks jäädvustamiseks tema kodusaarel. Idee väärib kahtlemata teostamist: on ju Lahetaguse mõisas sündinud admiral Ameerika arhitekti Louis Kahni kõrval kõige maailmakuulsam Saaremaaga seotud isik, kelle nime kannab koguni tosinkond paika maailmakaardil. Bellingshauseni tähtsust ei pisenda seegi, et teda ei saa nimetada Antarktika esmaavastajaks – seda enam, et sellist inimest polegi olemas. 19. sajandi alguse inimese maailmapilt ja geograafiateadus ei olnud lihtsalt veel nii kaugele arenenud, et keegi saanuks uut mandrit konkreetselt “avastada”.

Fabian Gottlieb Benjamin von Bellingshausen sündis 20. septembril (ukj.) 1778 Lahetaguse mõisa omaniku Fabian Ernst von Bellingshauseni noorima pojana. (Muide, silmapaistvad Vene ohvitserid kasvasid ka tema mõlemast vanemast vennast.) Veidi enne Fabiani sündi oli perekond sunnitud loobuma naabermõisast Pilgusest, mille nimigi tuleneb selle põlise aadlisoo nimest. Lahetaguse ümbruse merelisel maastikul võis kahtlemata olla oma osa tulevase maadeavastaja kujunemisel. Perekonna linnamaja asus Garnisoni tänavas praeguse täiskasvanute gümnaasiumi kohal.

Perekonnapea suri 1784. aastal, järgmisel aastal tuli tema kaardimänguvõlgade katteks loobuda ka Lahetaguse mõisast. Majanduslikku kitsikusse sattunud pereema Anna Katharina kolis mõne aasta pärast sugulaste juurde Võrumaale Vaabina mõisa. Fabian saadeti 1789. aastal õppima Kroonlinna Mereväe Kadettide Korpusse, kus oli täielik riiklik ülalpidamine. Sõjamerekooli lõpetamisele järgnes hiilgav mereväelasekarjäär: teenistus Tallinna sõjalaevade eskaadris (1797–1803), osavõtt esimesest Vene ümbermaailmasõidust Adam Johann von Krusensterni juhtimisel (1803–1806), teenistus mitme sõjalaeva komandörina Balti ja Mustal merel.

F. G. B. von Bellingshauseni tähetund saabus 1819. aastal, kui ta määrati Vene lõunapooluse ekspeditsiooni ülemaks ja laeva “Vostok” komandöriks. 751 päeva kestnud mereretk tipnes esimest korda inimkonna ajaloos jääga täidetud Lõuna-Jäämeres lõunapöörijoonest lõuna pool kindla maa – Peeter I saare ja Aleksander I ranniku – nägemisega, vastavalt 21. ja 28. jaanuaril 1820. Seda tõika ei saa aga kuidagi pidada kuuenda kontinendi avastamiseks, mille olemasolus kaheldi veel aastakümneid. See ei vähenda aga sugugi Bellingshauseni tähtsust oma aja ühe edukaima maadeavastajana. Nii näiteks avastati ja uuriti tema juhitud 1819.–21. a. ümbermaailmasõidu käigus 29 saart.

1830. aastal ülendati Bellingshausen viitseadmiraliks ja määrati Balti mere laevastiku 2. flotilli komandöriks. Tema elukohaks sai kuni 1839. aastani Tallinn. Seejärel sai tast Kroonlinna sõjakuberner ja merekindluse komandant, mille väljaarendamisel olid tal suured teened. Bellingshauseni sidemete säilimisele kodumaaga viitab seegi, et tema ajal kujunes Kroonlinnas nii suur eestlaste (sh. saarlaste) koloonia, et tegutses eestikeelne koolgi.

1843 omistati Fabian Gottlieb von (vene keelepruugis Faddei Faddejevitš) Bellingshausenile admirali auaste, 1845 oli ta üks Vene Geograafia Seltsi asutajaid, alates 1848 Balti laevastiku ülemjuhataja. Suurepärane ohvitser ja silmapaistev maadeavastaja suri 25. jaanuaril 1852 Kroonlinnas ja on sinna ka maetud.

Kõigile, kes tahavad Antarktika “avastamise” teemal arutleda, pean kohustuslikuks lugemisvaraks teadusajaloolase Erki Tammiksaare artiklit “Vene lõunapooluseekspeditsiooni pärand poliitilistes tõmbetuultes”, mis ilmus ajakirjas “Akadeemia” (2014, nr. 1, lk. 72-95 ja nr. 2, lk. 286-312). See on põnev nagu kriminaalromaan! Probleemistikust annab kokkuvõtlikuma ülevaate sama autori artikkel “Punane Bellingshausen” ajalehes “Postimees” (14.12.2013). Pealkiri johtub sellest, et 1948. aastal tekkisid seitsmel maailma riigil koloniaalsed pretensioonid Lõunamandri omavahel “ärajagamiseks” ja nad tahtsid Nõukogude Liidu sellest kõrvale jätta. See ajendaski Nõukogude poliitikute ja teadlaste mõõdutundetu kampaania Bellingshauseni ja eriti tema ekspeditsiooni teise juhi Mihhail Lazarevi ülistamiseks Antarktika “avastajaina”.

Mõistagi ei olnud Bellingshausen mingi “punane” – ta oli üks tõsine Saaremaa mees, kelle suguvõsa oli siin elanud juba vähemalt 250 aastat enne teda ning kellest kasvas julge ja oskuslik meresõitja, mitmekülgne teadusemees ja auväärne admiral.

Olavi Pesti

Ilmunud: “Kuressaare Sõnumid” nr. 15, 7.08.2014