Kristin ja Sander Saaremaal

Kuidas tekkis Teil idee Saaremaale kolida? 

Mõte, et me elame Saaremaal, on meil olnud kogu aeg – juba siis, kui me veel Tallinnas ei elanudki. Kooliteed viisid meid küll pealinna, ent lasime elul ses osas vabalt kulgeda. Lõputähtaega ei teadnud me selleks seikluseks isegi. Pea kaheksa aastat kooselu Tallinnas süvendas vaid seda veendumust, et sinna me ei kuulu ja koju tagasi tulemine ootas rahulikult oma õiget hetke ja “tähtede seisu“.  

Millised olid Teie jaoks Saaremaale elama tulemise kaalutlused, põhjendused? 

Eluorralduslikest aspektidet sai suurimaks ajendiks teise lapse sünd. Saaremaal on kogu meie tugivõrgustik, hobid, kogukond, rahulik ja turvaline elukeskkond ning vaikus. Tagasivaates ei suudaks me ette kujutada, et beebit pole võimalik vankriga akna alla magama lükata ja samal ajal kuuma kohvi toas rüübata või koristada. Või, et lapsed ei saaks ise vanaema-vanaisa juurde lipata. Suvehooajal veedame terve perega kõikvõimaliku aja õues, lapsed harjuvad maast madalast palju jalgsi/rattaga liikuma. Meie kogemusest on seda kõike võimalik linnas ka teha, ent maal on see tunduvalt vähem stressi tekitav - vastupidi, see maandab. Ennem kolimise otsust kaalusime hoolikalt läbi kõik aspektid – kus üldse elada, elamiskulud, töökohad, lasteaiakohad, hobid/huviringid/vaba aja veetmise võimalused nii endal kui lastel jne. Paigutasime paberile plusse ja miinuseid, kõndisime maal käies maha kümneid kui mitte sadu kilomeetreid, et asju läbi arutada. Plusse sai selgelt rohkem. Miinusteks arvasime toona, et saavad olema töökohti puudutadavad asjaolud – raske leida sobivat erialasat tööd, väiksem palk, ja et töökohad jäävad kaugele. Need asjad pani aga elu meie jaoks ise paika ja tegelikult suurt murekohta sellest ei saanudki. Samuti pelgasime, et linnast ära kolides kaob vahelduse efekt nädala sees – sõitsime ju iga nädalavahetus saarde. Praegu me aga iganädalast sõitu Tallinnasse ei igatse. Ja eks vahel saab ju seal ikka käidud ka. Õhtuks võtab linnamelu meid tavaliselt ikka jalust. Ei ole enam harjunud.  

Mida on Saaremaas Teie jaoks erilist? 

Saaremaa teeb meie jaoks eriliseks meie endi isiklik side selle kohaga. Siin on meie lapsepõlv, mälestused, meie inimesed, meie kuuluvustunne. Meid on siin hoitud ja me tunneme, et meid oodati siia tagasi. Eks tänu kõigele sellele tundub küll, et taevas on natuke sinisem, muru paistab pisut rohelisem, meri tundub sõbralikum ja vähem hirmus, kadakad on pisut leebema okkaga kui mandril... aga oleme ausad, siin on linn, on külad, on tolmavaid, aga ka löökaukudega teid. Kaunist randa, aga ka ligipääsmatut padrikut. On sõbralikke ja mitte nii sõbralikke inimesi, hästi toimivaid ja vahel ka mitte nii hoolega läbimöeldud lahendusi. On kauneid tänavaid ja hooneid, ent on ka nukralt kössitavaid ajahambast puretud kohti, lausa terveid alevikke. Kodukantigi vaatame tegelikult aina nukrama pilgu läbi, kuna üha enam hooneid on tühjad ja lagunevad. Kaunimaks muutub meie ümber miski üha harvem. Kaasaegsuses jääme ka tublisti maha – pole kõnniteid ega tänavavalgustustki kogu alevi ulatuses jne. Eks see on ju ükskõik kus Eestimaa nurgas kahjuks samamoodi. Ilu meid ümbritsevas tuleb ikkagi end nägema panna ja kes seda soovib, see seda ilu ka endale armsas kohas ikka leiab ka. Ilmselt seisame me sellise arvamusega suurest massist eraldi, kuid nii meile tundub – Saaremaa teeb eriliseks sisu ja mitte niiväga see, mida me esmapilgul näeme.  

Mis Te siis tegite, millest pihta hakkasite (kui otsus oli sündinud)? 

Kui otsus Saaremaale tagasi tulla oli langetatud, panime müüki oma Tallinna korteri ning hakkasime tegelema paberimajandusega, et saaks hoo sisse lükata oma maja ehitusse. Samaaegselt hakkasime planeerima Sandri vanemate juures teise korruse väljaehitamist, et oleks olemas vahepeale elamispind. Kui korteri müügi ja remondiga läks kõik sujuvalt ja kiirelt, siis ehitusega seonduva paberimajanduse ja üldise asjaajamisega mingil põhjusel mitte niiväga. Selle järgi me aga ootama ei jäänud – küll elu asjad paika paneb! Pisut andis oma panuse kiireks ja sujuvaks kolimiseks ka Hermani sünd. Tallinnas sündinud poiss tegi kahepäevasena haiglast välja saades vaid kiire mähkmevahetuse Tallinna korteris, mina haarasin kaasa viimased kotid ja juba meid ootaski kodu, Saaremaa. Sandril jäi koondamisteate järgselt siis veel Tallinnas tööl käia vaid paar nädalat ja niimodi meie tegemised pealinnas tehtud saidki. Kuigi meil ei olnud veel päris oma elamist, olime ometi kodus. Siis me aga ei teadnud, et juba paari kuu pärast asjaolud veidi muutuvad. Kui Saaremaale tagasi tulime 2022. aasta kevadel, siis juba sama aasta suve lõpuks elasime me päris oma majas. Ja kaugeltki mitte selles, mida ehitama pidime. Meil avanes võimalus osta paarisaja meetri kaugusele meie mõlemi lapsepõlvekodudest maja, mille osas olime juba kord mõtteid mõlgutanud, et mis oleks, kui... Ja nüüd saame öelda, et väga-väga tore on, kui...!  

Kas olete üldiselt oma kolimisotsusega rahul? 

Jah! Me oleme oma otsusega siiani rahul ning hetkel ei oska end mujal ette kujutada. Samas oleks meie poolt vale väita, et plaanitust keerulisemaid aspekte ja mõtteid, et mujal oleks mingitest nurkadest vaadates lihtsam ja parem elada, ei oleks nende kolme aasta sees tekkinud. Ikka on, ent nagu kolimist planeerides, siis ka täna näeme endi jaoks plusse rohkem kui miinuseid.  

Milline on Teie kogemus siinse eluga (siinsest elust) seni olnud? Kuidas on Teie jaoks siin sisseelamine läinud? Mis on läinud oodatust kergemini, mis raskemini? Mis on seni olnud parim kogemus, elamus, äratundmine? 

Meie senine kogemus siinse eluga on olnud kodune, tuttavlik, rahulik ja suuresti ootuspärane.  

Sisseelamisperioodi kui sellist me endi jaoks tegelikult kolimise järgselt tagasivaates tuvastada ei suudagi. Mäletan, et Hermanit magama jalutades ikka kuulatlesin suvalisel neljapäeval tänavamüra puudumist ja sügisel heldisin, kui taipasin, et ma saan näiteks teisipäeval jalgsi metsa seenele minna. Elukorralduslikus mõttes oli elu alustamine maal meie jaoks kui algus lõpmatule nädalavahetusele või puhkusele. Elu maal laias laastus oli ju meile kogu aeg oma. 

Kõik varasemalt maal veedetud puhkused ja nädalavahetused ei olnud ainult vanematekodus aja veetmine ja vajalike majapidamistööde toimetamine vaid läbi aja oleme tegelenud maal oma hobidega ja osalenud seega kohalikus elus. Meie nüüdseks juba pea terve perega ühiseks hobiks saanud kalapüügi pisik ajas meid ikka ja taas vetele. Sandrit ootasid sageli nädalavahetusel maal aina uued projektid maasturite või vanade mootorrataste putitamisel, mida ta juba nädala sees ette planeeris, juppe ja vidinaid ja teadmisi kogus. Ikka tuli ette, et Kihelkonna segakooriga, kus me mõlemad laulame, tuli valmistuda eelseisvateks esinemisteks ja vahel sätiti proove lausa meie järgi nädalavahetustele. Eelmiseks laulupeokski sai valmistatud küll spetsiaalproovide, videokõnede kui ka salvestiste järgi Mustamäe panelkas harjutamisega – vabandame siinkohal tagantjärgi toonaste naabrite ees! Samuti alustasime juba Tallinnas elamise ajal sõpradega peobändi Öö Sinuga. Viiest kolm elas meid siis Tallinnas, aga ikka saime kokku ja tegime asja Saaremaal. Ja teeme ikka edasi! Nüüdseks oleme kõik juba päris-päriselt paiksed ka. 

Kohalikud üritused, sündmused, peod pole meil Tallinnas elamise tõttu väga pidamata jäänud. Harva, kui midagi märkimisväärset nädala sees toimub ning enamasti kui vähegi soov või vajadus kuskil kohal olla, aidata või toimetada oli, olime me siin olemas. Ja kui mõtlen, et mis ja kuidas siis nüüd teisiti on – ega väga polegi! Segakoor ei pea küll enam meie järgi muutma proovide aegu ja bändiproov võib ka vabalt toimuda ja esmaspäeval kell 14.00, aga sisult on ju kõik muu sama. Ja see kõik ongi see, mis on hästi, mis ongi äratundmine ja kogemus elust maal, mida saada soovisime! 

Oodatust raskemaks on kujunenud asjaolu, et siin ääremaal elades jõudis meile päriselt kohale kõigest kaugel elamise keerukus. Lapsepõlves ei olnud me ju ise vastutavad ega organiseerimas elu kõiki külgi. Iseseisvat elu Tallinnas elades ei olnud ükski koht ega teenud liiga kaugel, sest nädala sees sai ju kõigele ligi ja kõik oli kättesaadav. Nüüd aga oleme korduvalt tunda saanud, kui palju näiteks võib nõuda ühele kahekümneminutilisele arstivisiidile sõit – terve päev ja 500km! Või et lipumasti tellimine kodusele aadressile võib maksta kahekordse masti enda hinna, kuna elad Saaremaal. Need on vaid mõned näited, aga seda me tõesti tundnud oleme, et siin elades ikkagi oleme niiöelda nõrgemas positsioonis paljude teiste asukohtadega võrreldes ja seda nii Eesti kui ka Saaremaa enda võtmes. Maa inimene peab ikka kohati leidlikum, vastutulelikum, võimekam, leplikum, nutikam ja rikkam olema. Aga tundub, et me tuleme toime päris kenasti.  

Millised on peamised erinevused Teie varasema ja praeguse elukoha ning elustiili osas? 

Suurim erinevus on tänaseks ilmselt see, et meie elu ei kulge rütmis „töönädal ja nädalavahetus“. Seda tänu Sandri vahetustega tööle ning sellele, et olen hetkel kodune ema. Poisid käivad küll lasteaias E-R, ent ka neil on õhtud ja nädalavahetused ühtmoodi kõiksuguste tegevuste ja erinevate pereliikmetega veedetult sisustatud. Lisaks veel vast see, sõidame autoga tunduvalt vähem ja liigume ise palju rohkem. Lapsed lausa paluvad vahel, et ometi autoga sõitma saaks. Meil on kõik igapäevane käe-jala juures ja vajadust selleks lihtsalt nii palju ei ole, et neil isu täis saaks. Tallinnas elades vajasime aga autot  igapäevaselt. Seal on ühistransport küll risti-rästi olemas ja heal tasemel, ent väikese lapsega ja mõlema vanemaga linnaosadevaheline hommikune ja õhtune logistika tuli niimodi korraldades lihtsalt tunduvalt kiirem ja mugavam. Eluaseme osas kolisime me kolmetoalisest korterist suurde majja. See erisus polegi niivõrd tuntav tubastes toimetustes, küll aga õue-elus. Toas olles koonduvad ikka kõik kööki, harva mängib keegi päriselt rahulikult eraldi toas ning kuigi igale lapsele jaguks siin uhkelt oma tuba, soovisid poisid ühte neist kokku kolida. Õuesid, kus kõikvõimalikku ette võtta, on aga laste jaoks kokku suisa kolm. Meie endi hoov saab alles elu sisse, kuid ruumi joosta ja ümbritsevat võlumetsa, nagu nad ise ütlevad, avastada ja üha uusi mänge leiutada jagub neil mõnudega. Samuti on vabaks mänguks neile ligidal vanaemade hoovid. Avalik mänguväljak ja seiklusrada on siinsamas, rattaga sõitma õppida ja siis juba päris harva liiklusega tänavatel praktiseerida on lausa lust! Tallinnas oli meil ainult tuba. Jah, kõnniteed ja mänguväljakud olid, ent mitte meie omad, kaugeltki mitte nii turvalised ega rahulikud. Seal ei oota keegi, et sa tuleks ja mängiks. Seal oled sa lihtsalt keegi järjekordne, kes käib ja mängib. Siin on teisiti – oleks ometi lapsi, kes tuleks ja mängiks! 

Milline on olnud Teie kogemus tööotsijana, väikese lapse vanemana, õpilasena või muu rolli kandmisel? 

Pereema on olnud kolimisest saati kodune ema ja saaremaine tööpõld tegelikult alles ootab ees. Ses osas aga suurem hirm puudub, sest tervishoiuvaldkonnas tööd mitte leida tundub uskumatuna. See põld on suur ja lai ning tahe seda teha tagab kindlasti edu. 

Pereisa Sander sai kolimisotsusele eelnevalt Tallinnas tootmisjuhi ametilt koondamisteate. See tuli meie ellu uskumatult õigel ajal – täpselt siis, kui tunnetuslikult hakkas kätte jõudma läbipõlemise piir ning elu oli valmis meid Saaremaale saatma. Koondamine andis teatud aja mõtte- ja puhkepausiks. Eelneva erialaga haakuvaid võimalusi polnud aga siin väga võtta ning kui hingetõmbepaus tööelus hakkas otsa saama, jõudis hetkeks tekkida küsimus küll, et mis siis nüüd saab? Sander on osavate käte ja lahtise peaga ning oli igati valmis ka oma õpitud erialast laiemalt tööd otsima. Mida ei leidnud, oli aga see, mis silmad särama lööks. Aga töö helistas talle tegelikult lõpuks ise. Enne jõule koduvärava vahel peetud vaevu paariminutiline kõne pani paika tema edasise elukorralduse pikemaks ajaks ning muutis totaalselt seni ronitud karjääriredelit – jaanuarist alustas Sander õpet Sisekatseakadeemia Päästekolledžis Väike- Maasrja päästja erialal. Teda ootas töökoht Kihelkonna komandos.  

Laste osas oli selge see, et huviringe, beebivõimlemisi jms peame edaspidi otsima valdavalt kodust kaugemalt. Samas sisutavad aktiivne eluviis ja kogukonnaelu juba ise pisikese maalapse argipäeva väga suuresti ära. Kolm aastat tagasi oli kohalikus väikses  lasteaias kohti saadaval küllaga ning tulevase koolitee osas on ca 10km raadiuses lausa mitu võimalikku valikut. Niiet lasteaed ja kool ei ole meil olnud suuremat muret/küsimusi tekitavad valdkonnad. Maa-lasteaias nägime hoopis suurt võlu. Vanim poeg Hardi, kes Saaremaale kolides veel kolmeaastane oli, käis juba esimesel lasteaianädalal mereääres jalutamas, nad jooksid ringi koolimaja ümbritsevas metsas ja ta sõitis rattaga lasteaia õuealal tuhinal ringi. See ruum ja vabadus, mille kogemine teda esiti ikka päris väsitas, aga ka rõõmust rõkkama pani, on tohutu suure väärtusega. Tallinnas oli nende rühmal kasutada ühe kiigu ja liivakastiga pisike hekiga eraldatud sektsioon hiigelsuurest lasteaia hoovialast. 

Milline tundub Teile ettevõtja elu Saaremaal? 

Nii keeruline, et mõtet või soovi seda teha ei ole siiani tekkinud.  

Mis teeb Saaremaa Teie jaoks atraktiivseks/paeluvaks? Mis Teid siin köidab? 

Siin on ajal natuke aeglasem käik. Siia tulnud inimene on oodatud. Siin on palju traditsioone ja asju tehakse omamoodi. Siin on rahulik ja vaikne, aga vahel ei jõua seda rahulikku elu kuidagi ära elada, sest tegevust on nii palju. Siin on tugevad kogukonnad, aga vähe inimesi. Ja siis on veel palju inimesi, kes peavad end kohalikuks, näiteks hooajaliselt. Või on tal parim sõber siit pärit. Ometi on nad omad ja see teeb saarlaste arvu päris suureks. Me oleme naljakad ja omamoodi, aga sellest saab alles siis aru, kui on, millega kõrvutada. Samas oleme me nii tavalised, et midagi erilist välja tuua ei oskagi. Ja neid asju on veel hästi palju. Aga tundub, et kogu selle mõttelõnga võib võtta kokku sõnadega “sisu“ ja “inimesed“.  

Millist nõu annaksite neile inimestele (või ettevõtjatele, noortele vanematele, õpilastele vmt), kes praegu on selles olukorras, et kaaluvad Saaremaale kolimist? 

Vali ise, kas uju, sõida või sõua, aga kui see soov on juba Sinus olemas, siis ära kauem mõtle vaid tule! Sest kui Saaremaa ei oleks sul südames, poleks seda mõtet ka Su peas. Esiti suvesaarlaseks olemisega päriselt saarlaseks hakkamist katsetada pole vast möistlik. Tule siis juba kohe ja päriselt, sest sügistalvises kaamoses vaevu tuntava pulsiga elutempos pead ise ära tunnetama, kas leiad ses enda jaoks võlu või on see hoopis pisut valus. Aastaring siin elades on hoopis midagi muud kui see, mis praami puhkealal suvist Saaremaad reklaamivas värvilises lehes näha on. Purdumägesid ega piimajõgesid meil siin küll pole (Viidumägi pole mägi ja enamik jõe-nimelised veekogud on tegelikult ojad), aga kui keegi ütleb meile, kuskohas need päriselt olemas on, siis võibolla võtame kolimise teema isegi köögilaua taga arutlusse. Nali naljaks. Ei, tegelikult on meil ju siin ikka kangesti kena olla!