Venemaa presidendi Vladimir Putini 31. mai otsus anda 44 lennujaamale erilisi teeneid isamaa ees omavate isikute nimed, pakub mõtlemisainet ja miks mitte ka edasimõtlemist. Teadu sündis see suur ümbernimetamine küllalt kiirelt, ent ikkagi ligi 6 miljoni isikute küsitlemise abil. Oli ka konkurents – mitme isiku nimed konkureerisid mitmes kohas ja mitu tõsist kandidaati oli enamikes kohtades. Detsembris teada antud lõpptulemustes oli nii oodatut kui üllatavat. Nüüd siis sai läbi ka pool aastat harjumist, enne kui kõik muutus seaduslikuks.

Saime teada, keda Kreml väärtustab

Kuna nimekiri suleti ikkagi kahe lisaga ja seisus, kus kõik tuntud Moskva lennuväljad said uue kaasnime (Šeremetjevo – Puškin, Domodedovo – Lomonossov, Vnukovo – Tupolev jne), siis sündis koheselt nimekiri ka nime mittesaanud tuntud lennujaamadest ja see nimistu algab Peterburi külje all oleva Pulkovoga. Mõistagi on kõigil sellele tähelepanu juhtijatel selge, kelle nime võiks see lennujaam saada tulevikus. Mis on ka loomulik, sest praegu saab imestada selle üle, et antud linna rajaja ja palju muid suuri asju Venemaa ajaloos teinud Peeter I nime sai vähem tuntud Voroneži (Tshertovitskoje) lennujaam.

Venemaa teistel valitsejatel – nüüd vähemalt on teada need, keda Kreml väärtustab – läks paremini. Peetri tütrel – „imperatritsa Jelizaveta Petrovnal“ (nii on ukaasis) vedas rohkem, sest tema nimi anti Kaliningradi (Khrabrovo) lennuväljale. Mõistagi on tegu kunagise Preisimaaga (Königsberg ja Devau), mis just tolle valitsejanna ajal sattus Venemaa huviorbiiti. Teise Venemaa impeeriumi suurlaiendaja (lihtsalt) Jekaterina II nimi läks pigem kagu kui lõuna suunas – Krasnodari (Pashkovski) lennujaamale. Samasse kanti ehk Põhja-Kaukaasia teise keskuse Stavropoli (Shpakovskaja) lennujaamale anti põhiliselt Euroopas vägitegusid teinud generalissimus Suvorovi nimi.

Korralikuks üllatuseks osutus veel detsembris tsaari ehk (lihtsalt) Nikolai II eelistamine polaaruurijale Ivan Papaninile, kes mõlemad n-ö kandideerisid Murmanski lennujaamale. Nüüd siis kannabki see Nikolai II nime. Põhjendus selles, et Murmanski kui jäävaba sadama ehitamise otsustajaks oli 1916. aastal Venemaa tsaar ja eriti teise maailmasõja ajal oli see sadam Venemaa peamisi suhtlusväravaid liitlastega. Selle nimetamisega viidi omamoodi lõpule märtrina surnud Nikolai II rehabiliteerimise vormistamine Venemaa ajaloos ja see otsus leiab üksnes positiivset vastuvõttu läänes. Kohaletulekust, et oma silmaga kaeda – rääkimata.

Venemaa sai teisegi usuõhuvärava Läänega, sest Pihkva (Krestõ) lennujaam sai kaasnimeks „vürstinna Olga“. Tegu on siis juba kolmanda Venemaa valitsejannaga (mehi „kõigest“ kaks), kelle nime peeti vääriliseks jäädvustada. Aastal 969 surnud Olga oli pärit Pihkvast, tõenäoliselt varjaagide perest, ja sai tuntuks kui Kiievi vürsti Igori abikaasa. Viimase hukkumise järel valitses ta 15 aastat sealset riiki regendina, lasi end Konstantinoopolit külastades ristida, mis mõjutas tema pojapoega Vladimirit kogu riiki ristiusku pöörama (aastal 988). 600 aastat pärast oma surma kuulutas Vene õigeusu kirik Olga pühakuks.

Eesti ajakirjanduses on olnud piisavalt juttu Putini väisangutest Pihkvasse ja Petseri kloostrisse (viimati novembris 2018) ja tema usalduslikest suhetest sealsete kirikujuhtidega, mis nii või teisti kütavad huvi antud piirkonna külastamiseks. Nüüd suurendab lennujaama lisanimi seda veelgi.

Venemaa tähistab mereretke 200. aastapäeva suurelt

Jättes kõrvale kuulsad teadlased, kirjanikud, kultuuritegelased, kosmonaudid, teeks veel ühe esiletõste lennujaamadega jäädvustatud maadeavastajate nimistust. Nende hulgas on ka Taani päritolu admiral Vitus Bering, kelle nimi on nüüd lisaks väinale, saarele, merele, ülikoolile lisatud ka Petropavlovsk-Kamtsatski (Jelizovo) lennujaamale. Samas on Venemaal olemas isegi Beringi-Bellingshauseni instituut, mida juhib Sergei Brilev, kel on otse ligipääs Putinile, Medvedevile ja kaitseminister Šoigule ja kes tegeleb Vene maadeavastajate uurimise ja populariseerimisega. Viimastel aastatel on siin esikohal olnud Saaremaal sündinud Fabian Bellingshausen ja Brilev oli tegev temale monumendi püstitamisel Uruguay pealinnas Montevideos. Bellingshauseni juhitud Antarktika avastamise mereretke 200. aastapäeva tähistamisest (jaanuaris 2020) on Putin viimastel kuudel rääkinud kahel korral ja selge see, et Venemaal midagi suurt antud sündmuse ja mehe jäädvustamiseks tehakse.

Eestis on teada, et Kuressaare valmistub oma monumendi panemiseks Lahetaguse admiralile. Teada on ka eestlaste laevaretk Bellingshauseni kunagise teekonna kiiluvees. Ent midagi võiks ju sündida ka Eestimaa pealinnas. Äsja tehti küllalt arusaamatu ettepanek anda ühele väljakule Tallinna vanalinnas kaasaegse Venemaa poliitiku nimi. Targem ja loogilisem oleks ju ikkagi mõelda Bellingshauseni ja tema saavutuse jäädvustamisele ning on viimane aeg ka leida väärikas koht sellele Tallinnas.

Allikas: Õhtuleht