JUHTKIRI

Täpselt 20 aastat tagasi alustasin jahtlaeval Lennuk teekonda ümber maailma. Miks me seda tegime? Mitte ainult lõbu pärast, vaid eelkõige tundsime, et meil oli kanda üks väike missioon – viia esimest korda ajaloos Eesti riigi lipp üle kõigi meridiaanide Tallinnast Tallinnasse.

50 aastat nõukogude aega oli mererahva maailmamerest lahutanud. Nõukogude piirivalve hoidis merest eemal isegi rannakalureid, rääkimata neist, kes tahtsid seilata kaugetele maadele, minna silmapiiri taha, avastada uut ja teistsugust maailma.

Ometi oli Eestis võrsunud palju meresõitjaid, kes on jätnud püsiva jälje maailma avastamise lukku.

Adam Johann von Krusenstern, kes puhkab oma viimset und Tallinna Toomkirikus, oli esimese Vene lipu all toimunud ümbermaailma reisi juht 1803–1806. Krusensterni reisil oli kaasas Tallinna poiss Otto von Kotzebue, kes juhtis ise hiljem kaht Venemaa ümbermaailmareisi, avastas mitu saart Vaikses ookeanis ja andis oma panuse Loodeväila otsimisse. Arktiliste alade uurimisega on seotud baltisakslased Ferdinand von Wrangell ja Eduard Gustav von Toll.

Siia ritta võiks asetada veel paljud nimekad Eestiga seotud teadlased. Kui 19. sajandi keskel asutas keiser Nikolai I Venemaa Geograafia Seltsi, siis asutajate seas ligi pooled olid Eestiga seotud sakslased (Struve, Baer, Lütke, Berg, juba nimetatud Krusenstern ja Wrangell).

Eestis sündis ka mees, keda on põhjust pidada Antarktika avastajaks. Briti maadeavastaja Robert Falcon Scott kirjutas 1905. aastal Briti Antarktikaekspeditsiooni (1901–1904) reisikirjelduses nii: „Imelise visadusega juhtis kartmatu Bellingshausen oma laevad ikka ja uuesti lõunasse, ületades lõunapolaarjoone koguni kuus korda. Jõudmata küll nii kauge laiuskraadini kui kapten Cook enne teda, liikus ta siiski aina lõuna poole ning kahandas veelgi lõunaalade uurimata osa, mille piire tema eelkäija nii mastaapselt oli nihutanud.”

Fabian Gottlieb von Bellingshausen sündis Saaremal 20. septembril 1778. Ta oli vaid kümneaastane, kui saadeti Vene tsaaririigi eliitkooli, Kroonlinna mereväe kadetikorpusesse. Ta võttis kartograafina osa Krusensterni juhitud ümbermaailmareisist, teenis seejärel Venemaa Balti mere ja Musta mere laevastikes.

Ta juhtis 1819–1821 Venemaa Antarktikaekspeditsiooni ja oli tõenäoliselt esimene kolmest 1820. aastal esimest korda Antarktika rannikut näinud meresõitjast.

1820. aasta 28. jaanuari udusel päeval oli Vene Antarktikaekspeditsioon Kuninganna Maudi maa piirkonnas rannikust ca 20 miili kaugusel. Bellingshauseni enda jaoks ei olnud 28. jaanuaril erilist tähtsust. Ta märkis siiski: „Jõudnud 28. jaanuaril punkti 69°21′ lõunalaiust ja 2°14′ läänepikkust, kohtasime kihtidena kuhjunud lausjääd. Nägin küll palju eri linde, kuid kõik olid merelinnud ja neid ei saa võtta tõendina, et läheduses asub maa.”

Tõsi, Bellingshausen ise ei taibanud, et oli avastanud jäise mandri, vaid pidas oma saavutuseks üksnes paari saare (Peeter I ja Aleksander I saared) avastamist Antarktika vetes. Aga ka Christoph Kolumbus ei taibanud, et oli avastanud Ameerika.

Eesti Meremuuseumi, Eesti ettevõtjaid ja avaliku elu tegelasi koondav MTÜ Thetis Ekspeditsioonid saadavad juulis 2019 teele laeva Antarktika poole mitte lõbu pärast, vaid selge missiooniga. Me loodame, et see ekspeditsioon aitab meenutada meie väärikat merendusajalugu ning tõmmata tähelepanu maailmamere ökoloogiliselt täbarale olukorrale. Me tahame rääkida merevee reostumisest, hapestumisest ja globaalse soojenemise tõttu jäämassiivide sulamisel tekkinud merevee taseme tõusust.

Kus siis veel, kui mitte Antarktika liustike juures tõmmata tähelepanu kliimaprobleemidele, mis ähvardavad muuta kogu maailma.

Tiit Pruuli

Ekspeditsiooni Antarktika 200 juht

Allikas: Go Reisiajakiri