Eesti Antarktises

8. detsembril möödub 50 aastat, mil tehti esimesed Eesti (NSV) Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi Tõravere obsevatooriumi vaatlused Antarktises, Davise mere rannikul asuvas polaarjaamas Mirnõi. Programm kestis katkemata kaks aastakümmet. Sellega on seotud paljud meie kuuenda kontinendi uurijad, valdav enamik neist talvitujad. Nii pikka ja katkematut vaatlusprogrammi kuuendal kontinendil, mida teostas järjekestvalt mitukümmend Eesti esindajat võivad kadestada paljud riigid. Antarktise verstapostile ilmus 50 aastat tagasi teiste linnade kõrvale ka teeviit, mis näitas Tallinna.

Küsimus polnud eksootilistes kaugustes ja kuuendas kontinendis vaid võimaluses laiendada helkivate ööpilvede vaatlusi lõuna poolkerale. Selle loodusnähtuse uurimine muutus eriti aktuaalseks seoses kosmoselendudega.

Atmosfäärikihti 70-100 km kõrgusel oli keerukas uurida. Üks võimalusi oli seda teha ka helkivate ööpilvede kaudu, mis olid kosmilises navigatsioonis arvestatava mõjuga. Helkivad pilveosakesed moodustuvad kosmilistest tolmuterakestest, mille ümber tahkestub atmosfääri ülakihtidesse jõudnud vesinik ja hapnik. Pilvi mõjutavad päikesepursked ja maa magnetväli. Ööpilved on levinud ümber maakera. Neid on võimalik vaadelda siis, kui Päike laskub sobivalt horisondi alla ja valgustab veel seda kihti.

Tõravere observatooriumi teadusdirektor Charles Villmann oli Eestis alustanud ööpilvede uurimisega juba 50-ndate keskel. Erakordsete võimetega teadusorganisaatori tegevuse tulemusena sai Tõraverest helkivate ööpilvede uurimiskeskus. 60-ndate esimesel poolel jõuti projektini, mille kohaselt laiendati pilvede vaatlusi lõuna poolkerale ja kosmosesse. Kosmonautidest olid sellega seotud Sevostjanov, Klimuk ja Gretško. Samal ajal hakati Tõraveres kosmoselaevadele konstrueerima kiirgusenergia mõõtjaid ehk teleradiomeetreid, mis jõudsid kosmosesse 70-ndate alguses.

Antarktika ekspeditsioon oli tolleaegses riigis vägagi elitaarne nähtus, kuhu suutis oma esindaja saata vaid väga rikas instituut. Eesti poolelt vaadates oleks ühe mehe osavõtt maksnud suurema osa Füüsika ja Astronoomia Instituudi aastaeelarvest. Ka sellest hädast leidis Ch.Villmann väljapääsu: Eesti esindaja vormistati Leningradi Arktika ja Antarktika Teadusliku Uurimise Instituudi teaduslikuks töötajaks, kelle ülesandeks oli täita polaarjaama meteoroloogia ja aktinomeetria programm. Oma vaatlusi saime teha fakultatiivselt.

Pärast 1911.a. valusat „võidujooksu maailma lõppu“ nagu Lennusadama näitust reklaamitakse, toimusid Antarktika uurimistööd küllaltki episoodiliselt.

Alles Rahvusvaheline Geofüüsika Aasta 1957-58, mille põhifookus oli suunatud lõunakontinendile, tekitas laiemat ja sügavamat huvi selle piirkonna vastu. Paljud riigid läksid sinna esmakordselt. Alustati järjekestvate ekspeditsioonidega, ehitati palju polaarjaamu, sai teoks inimese püsikohalolek sellel mandril.

Eestil avanes võimalus alustada üheteiskümnendas Nõukogude Antarktika Ekspeditsioonis. Selle liikmed jagunesid kolme gruppi: suverühm, kes olid kohal umbes kolm suvekuud – detsembrist veebruarini. Kui arvestada, et laevareis sinna ja tagasi kestis kolm kuud, siis olid nad ekspeditsioonil kokku pool aastat. Teine rühm olid talvitujad, kelle reis kestis 17-18 kuud ja kolmas talvitujad koos suvesesooniga, mille kogupikkus oli üle 20 kuu. Ühe aastanumbri sees oli käigus kolm ekspeditsiooni: eelmise talvitujate kojutulek, talvitujad ja nende vahetuse ehk uue ekspeditsiooni ettevalmistused.

Arktika ja Antarktika instituudis valitses siis veel alguseõhkkond. Mingitel põhjusel olid kaks talvituselt tulnud meest surnud. Seetõttu pöörati erilist tähelepanu tulevaste ekspeditsiooni liikmete meditsiinilistele uuringutele, mis kestsid terve nädala. Kelle näitajad, eriti vereproovid ei vastanud nõuetele, langesid nimekirjast välja. Ekspeditsiooni liikmeks saamisel tuli täita hunnik pabereid ja kirjutada testament. Seejärel stažeerisime kuu aega instituudi vastavas sektoris, omandasime ekspeditsiooni programmi ja sooritasime vastavad arvestused. Siis läks pakkimiseks-laadimiseks. Instituudi laod olid enamuses äärelinna majade keldrites, kust veoautoga läbi kesklinna liikluse sadamasse trügimiseks kulus tunde. Mõningaid riistu sai teistest asutustest toomas käidud. See trall kestis paar nädalat.

Päev enne laeva lahkumist tuli minu juurde kaadrivalitsuse töötaja ja ütles, et minul ei olevat väljasõidu luba. Läheks vaja mõne mõjuvõimsa isiku toetust. Sain selle õnneks Juhan Smuuli abiga korda. Pärast seda mõtlesin, et kui ma poleks luba saanud, kas siis kohver minu isiklike asjadega, mis oli juba laeva viidud, oleks läinud ilma minuta ja kas järgmisse ekspeditsiooni oleks keegi Eestist saanud enam kandideerida.

Kuid nüüd olid teed lahti. Alustasime oma töörühmaga mitmesuguseid vaatlusi juba Põhjamerel. Antarktisele lähenedes püüdis laev tungida läbi jäävälja rannikule võimalikult lähedale. Jäime kinni jaamast paarikümne kilomeetri kaugusele. Siis algas laeva lossimine, mis käis enamuses käsitsi. Eriti palju energiat nõudis 200-liitriliste kütusevaatide laadimine traktorikelkudele. Pärast seda sai oma riistakastide ja kohvriga koorma otsa ronitud ning sõit läks üle pragude ja ajutiste sildade mandrijääle Mirnõi observatooiriumisse.

8. detsembril tegin esimese sissekande oma Antarktise vaatluspäevikusse. Aasta lõpul lendasin Enderby maal asuvasse Molodjožnaja polaarjaama, kuhu jäin talvituma. Esimene töö oli laboratooriumi remont, vaatlusväljaku korrastamine, aparatuuri üles seadmine ja kalibreerimine. Vaatlused toimusid iga kuue tunni tagant, kuu lõpus läks päeva-kaks kokkuvõtete arvutamiseks, mis raadiogrammiga Leningradi saadeti. Sel viisil läksid Antarktika jaamadest teele ka siin valminud teaduslikud artiklid.

Vähemalt sama suure osa ajast või enamgi võttis suhtlemine loodusega: jää raiumine, hangedest läbi murdmine, sest pinnatuisk oli igapäevane asi, lumetormides kannatada saanud aparatuuri remont. Lisaks sellele veel olmeline pool, alates pesu pesemisest ja köögitoimkondadest. Meie talvitusele tuli üks arstidest kosmosekeskusest, kellele olime uurimisobjektiks: iga nädal kulus pool päeva arsti juures, kes uuris ühiskonnast eemalolijate mälumuutusi, üksinduse talumist ja muid parameetreid.

Antarktis on püha maailmajagu, kus ei ela kiskjaid-tapjaid. Lindudel ja loomadel puudub jää peal ohutaju ja nad on meeleldi valmis suhtlema inimesega. Konfliktid on peamiselt liigisisesed. Näiteks, kõige suuremad imperaator ehk keiserpingviinid kaotavad sageli oma ainukese muna, mille naaber on valmis kiiresti üle võtma. Väiksematel pingviinidel, kes kaljudele kivitükkidest pesa ehitavad, jäetakse üks kindlasti valvama, kui teine läheb merest kala sööma. Muidu on osa pesaehtuskive kohe sisse vehitud või kontvõõras sisse kolinud ja suur töö luhta läinud. Neid ohustavad õhust veel tormilinnud, kes varastavad mune ja ei põlga ära ka vastkoorunud poegi.

1967.a. veebruaris vahetas mind välja teine mees Tõraverest – Reino Eller. Meid viidi laevaga Austraaliasse, kuhu oli lennuk Leningradist vastu saadetud. Muretsesime endile lühikesed püksid ja golfsukad nagu oli sealsete meeste mood. Saime oma majandusülemalt korralduse võtta kabiini kaasa ainult tualett-tarbed, kohvrid aga saadetakse lennukile eraldi. Lendasime vahepeatustega Jakartas ja Colombos. Pärast maandumist Karachis läksime kohvreid välja võtma, sest järgmine peatus oli juba miinuskraadidega Taškent. Minu kohvrit polnud. Ilmselt oli pagasikaal täis saanud ja majandusülem ülejäänud lihtsalt laevale tagasi saatnud. Reisikaaslased otsisid oma kohvritest mulle midagi selga ja jalga ning Leningradis, kus oli alla kahekümne kraadi, tormasin kampsuniväel esimesse riidepoodi.

Kohvri sain kätte juunikuus. Nii realiseerusid tegelikkuses minu mõtted üksi rändavast kohvrist kui enne väljasõitu tekkisid probleemid välispassiga.

Järgmisele ekspeditsioonile minnes ei olnud enam sellist uuringute ning paberite söela ja ise olin samuti juba kogenum Antarktika ekspeditsiooni asjades.

Enn Kreem

Ilmunud: Saarte Hääl, 5. detsember 2015