Bellingshausenid ja mõisad

Esmateated Pilguse mõisast (saksa k. Hoheneichen) pärinevad 1558. aastast, mil see kuulus Hinrich Billingshusenile. Kaardimaterjali alusel on teada, et 1691. aastal oli mõisas roogkatusega suitsusaun ja kitsas, üsna pikk puidust häärber.

Keskajast pärinevast Lahetaguse mõisast (saksa k. Lahhentagge) on esmateateid 1571. aastast, kui hertsog Magnus läänistas Jürgen Krumbeckenile Lõmala vakusest ühe pundenikukoha ja viis üksjalakohta. Viimase leselt läks nendele maadele asutatud mõis Pilguse mõisa omanikule Bertram Bellingshausenile, kellele Taani kuningas Christian IV kinnistas mõisa 1633. aastal. Oma isalt oli Bertram pärinud ka Pilguse mõisa. Mõlemad mõisamajapidamised jäid perekonna valdusse kuni 18. sajandi 2. pooleni.

Fabian Ernst von Bellingshausen (1735–1784) päris 1750. aastatel oma isalt Hermann Reinholdilt nii Pilguse kui Lahetaguse mõisa. 1775. aastal abiellus 40-aastane Ernst endast ligi paarkümmend aastat noorema Anna Katharina von Folckerniga, kelle isa Lorenz Johann von Folckern oli töötanud Peterburis Senati tõlgina ja kuulus vene teenistusaadli hulka. 1757. aastal kolis pere Saaremaale, kuna perekonnapea määrati Saaremaa maapealiku kõrgesse ametisse. Järgmise aasta revisjoni kohaselt kuulus talle väikesaarel asuv Abruka mõis Anseküla kihelkonnas.

Pilgusel sündisid Fabian Ernsti ja Anna Katharina perre kaks poega: 24.08.1775 Reinhold Johann ja 9.08.1776 Hermann Friedrich (kõik kuupäevad vkj.).

1778. a. kevadel muutus Lahetaguse ja Pilguse mõisa omandisuhe: kaardimängus tekkinud võlgade tõttu Fabian Ernst arvatavasti pantis need oma kälimehele, kreisikomissar Daniel Gottlieb von Sucknile, kuid juba 1780. aastal loovutas viimane Lahetaguse endisele omanikule tagasi. Nende tehingute tagamaid on keeruline mõista, kuid on teada, et von Suckni oli järjepanu abielus lausa kolme Lorenz Johann von Folckerni tütrega – Benedikta, Elisabethi ja Dorotheaga. Bellingshausenite perekond kolis Pilguselt Lahetaguse mõisa, kus 9. septembril 1778 sündisid kaksikud pojad: Fabian Gottlieb Benjamin ja Otto Wilhelm, kuid noorem kaksikvend suri poolteiseaastaselt läkaköhasse.

1785. aastal müüsid Hermann Reinhold von Bellingshauseni pärijad Lahetaguse mõisa Johann Wilhelm Ludwig von Lucele (1756–1842). Kuressaares jäi aga Fabian Ernsti õdede valdusse kuni 19. sajandi alguseni mitu kena linnakrunti.

Fabian Ernsti lesel Anna Katharinal koos lastega (9-, 8- ja 6-aastane) tuli kolida linna, jäädes esialgu ilmselt oma sugulase kreisikomissar von Suckni kostile. 1787. või 1788. aastal koliti sugulaste juurde Urvaste kihelkonna Vaabina mõisa. Anna Katharina otsustas saata poisid õppima Tallinna Toomkooli, n.-ö. aadliakadeemiasse, seejärel Kroonlinna elitaarsesse kadettide sõjakooli. Ta suri Pärnumaal Audru mõisas 1825. aastal.

Fabian Gottlieb Benjamin lõpetas Kroonlinna merekooli ja sõitis noore mehena merd Läänemerel. Aastatel 1803–06 osales ta esimesel Tsaari-Venemaa ümbermaailmareisil, mida juhtis Adam Johann von Krusenstern. Fabianist sai haritud mitmekülgsete teadmistega laevastikuohvitser. 1819–21 juhtis ta ise ekspeditsiooni Lõunamerel Antarktika vetes. Antarktise mandri lähistele jõudis Bellingshauseni juhitud laev 16. jaanuaril 1820. Fabian jõudis admirali auastmeni, ta oli Kroonlinna sõjakuberner ning sinna on tema auks püstitatud ausammas.

Fabiani vanem vend Reinhold Johann tõusis kahurväe kapteniks ja tegi 1798. aastal kaasa Suvorovi vägede sõjakäigu, sai lahingus haavata ja kaotas ühe silma. Ka keskmisest vennast Hermann Friedrichist sai sõjamees. Ta võttis ohvitserina osa 1805.–14. a. lahingutest Napoleoni-vastases sõjas, teenis välja kindralmajori aukraadi, Püha Georgi ordeni IV järgu, kuldmõõga „Vapruse eest“ ning kõrgeima Preisi ordeni „Pour le merite“.

(Koostas Olavi Pesti „Rannaretke – 2016“ tarvis.)